Hiired ning rotid ehk närilised (ei hakka siin eraldi lahkama eriliike) on kodudes, samuti ka tööstuses suureks nuhtluseks. Nad ei tekita kahju ainult söögile vaid kahjustavad oma teravate hammastega ka tihti majade konstruktsioone. Lisaks nende haisvad väljaheited jätavad nii visuaalselt vastiku pildi kui tundlikumale ninale väga ebameeldiva haisu.
Läbi aegade on närilisi tõrjutud ja hävitatud erinevate vahenditega. Lähiminevikus oli nii hiirte kui rottide püüdmiseks tavaliselt kas vedrulõks või mürk, mida tuli ise mingi toiduga segada ja mingi aluse peal kuhugi nurka poetada. Maakodudes oli ja on endiselt au sees üks korralik kass, kes püüdis edukalt küll hiiri, aga rottidega siiski hakkama naljalt ei saanud. Minu vanaisa ehitas rottide jaoks ise lõksu.
Tänapäeval on meetodid üsna samad, kuid üha rohkem eelistatakse ja nõutakse mürgivabu tõrjevahendeid. Liimpüünised ja ka eluslõksud on võrdlemisi head vahendid neile, kes ei taha või ei saa kasutada mürke ning lömastavaid lõkse.
Lõksudes on hea kasutada suitsupekki, vanilje kohukest. Mina eelistan suitsupekki või sinki. See lõhnab tugevalt ja ka säilitab näriliste tarbeks atraktiivsuse võrdlemisi kaua.
Närilised lähevad ülesseatud püünistesse harva esimese 24 h jooksul, seega tuleb veidi kannatust varuda, eriti rottide püüdmisel.
Tihti on mõistlik kasutada ühel objektil erinevaid lõkse , näiteks liimpüüniseid ja eluslõkse, kus söödana võib kasutada pisikest isuäratavat pekitükki ning erineval kujul mürksööta.